Vabariigi aeg (1918-1940)

Suure populaarsuse saavutasid kergesti hooldatavad ja paljundatavad püsililled meie aedades kahe maailmasõja vahelisel ajal, mil koduümbruse korrastamisele ja kaunistamisele pöörati suurt tähelepanu. Nõuandeid flokside kasvatamiseks jagati aiaraamatutes ja ajakirjades AED (1924-1940 ) ja TALUPERENAINE ( 1927-1940).

Eestimaal enamtuntud Phlox paniculata sordid 1910/20 datel aastatel olid:

• Panama  (1888, V. Lemoine )  - lumivalge
• Eclaireur  ( 1889, V. Lemoine ) - karmiinpunane
• Coquelicot ( 1900, V.Lemoine ) - punane
• Le Mahdi  (1897, V. Lemoine ) - tumesinine

Neid sorte võis igast suuremast aiaärist leida. Nagu selgub, on esimeste Eestis tuntud floksisortide seas prantslase, Victor Lemoine aretised, kelle aiand asus Nancy’s. Ja küllalt kiiresti peale uute sortide turule jõudmist jõuavad nad ka Eestisse. 

“20 aasta jooksul alates sajandi algusest, on floksisorte väga palju müügile lastud, igatahes palju rohkem, kui seda tegelikult tarvis oleks. Selle läbi on sortiment lõpmatu suureks paisunud, nii et nende hulgast vähema kogu tarbeks keeruline valida on. Pealegi on siin isiklik maitse mõõtuandev ja sellepärast on arvamuste lahkuminekud väga harilikud nähtused”. (AED, 1924. A. Mätlik). 

Allpool nimetatud uued sordid olid 1924. aastal välja valitud ja loodeti, et need ka kõige peenemat maitset rahuldada suudavad. Aedfloksi sordid olid pärit Berliinist L. Späthi aiaärist.

• Elisabeth Campbell ( Schöllhammer, 1909) - kõrgus 60-80 cm, väga suured, õrnroosad õied, suured õisikud.  Eestis peeti teda üheks paremaks rühmasortidest.
• Antonin Mercier (Lemoine , 1901) - kõrgus 60-80 cm, õied õrnlillad, valge südamega. Vana, aga ülitore sort!
• F.L. Stueben  (USA) - kõrgus keskmise kasvuga , õied suured, tumepunased.
• Baron van Dedem (USA,Moerheim, 1916) - kõrgus keskmise kasvuga, õied suured, tulipunased
• Dr. Königshöfer - õied suured, tulipunased, pisut tumedama südamega. Üks parimatest punastest sortidest.
• Frau Anton Buchner (Pfitzer, 1907) - kõrgus 75-100 cm, õied suured, lumivalged.
• Freifläurein von Lassberg  (Pfitzer) - meenutab eelmist sorti, 1910. aastal loeti teda parimaks valgeks sordiks, nüüd aga eelmise sordi poolt välja tõrjutud on.
• Wanadis ( Goos& Koenemann, 1911) - hiline sort suurte, tumelillade õitega.

Leeklilled kuulusid ka 1927. aastal parimata mitmeaastaste lillede hulka, milledest paremateks loetakse Phlox decussata (paniculata) sorte, mida juba kaunis palju on:

• Frau Anton Buchner  (Pfitzer) -  valge
• Freifräulein von Lassberg  (Pfitzer) - valge
• Baron van Dedem  (Moerheim) - sarlakpunane, madal
• F.L. Stueben  (USA) - tume purpurpunane
• Elisabeth Campbell (Schöllhammer) - roosa, valge südamega 
• U-Deutschland  (Arends, 1918) - sarlakpunane

Peale nende on veel palju teisi ilusaid sorte. Nagu näete, maitse-eelistused säilisid ja võimalused jäid ka peaaegu samaks.

1920-30. aastatel rajati suured liigirikkad kiviktaimlad Viljandis ( J. Riet ja P. Werncke ), Tallinnas ( A. Küla) ja Tartus ( R. Bernakoff ja K. Leius). Uudsed mägitaimed toodi Saksamaalt ja Itaaliast. Nende rikkaliku sortimendiga kiviktaimlatest levis lillesõprade koduaedadesse palju madalakasvulisi taimeliike ja -sorte, mida Eestis varem ei kasvatatud. (Väike püsililleraamat, 1995. M. Seidelberg).

Kiviktailmate rajamine valmistas ette pinnase ja tegi huvitavaks Phlox subulata kui liigi, mille sordid jõudsid esmakordselt Eestisse 1934. aastal.

Aastal 1937 soovitatakse asjaarmastajatele flokside paljundust teha ka seemnetega, sest sel teel võib saada väga huvitava õievärvinguga taimi. Sama aasta taluaia peenraplaanil eksisteerisid juba Phlox paniculata ja Phlox divaricata sordid. Soovitati istutada leeklilli hulgana, et nad ümbruse hulgas silma paistaksid. Eriti ilusaks peeti valgeõielisi sorte. Seda on näha ka tolle aja aiapiltidel, kus domineerimas valgete õitega aedfloksid. 

Eesti aiandusdelegatsioon külastas 1937. aastal Berliini , kust toodi kaasa uusi mõtteid ja teadmisi. Eesti aedades soovitatakse kasutada Phlox arendsii’d, mis oleks oma kõrguselt ja õitseaja poolest varajaste ja hiliste flokside vahepealne. Ka ei ole tavaks istutata lilli enam sirgetes ridades, vaid planeerimine käib n.ö. looduslike eeskujude järgi ja asetab lilled gruppidesse. Kasutatakse mitte enam potis ettekasvatatud lilli, vaid püsililli. Uued, ilusad ja huvitavad Phlox decusata (paniculata) sordid, millest kirjutati, olid:

• Würtembergia (W. Pfitzer, 1919)
• Frau Anton Buchner (W. Pfitzer, 1907). (Antud sort oli Eestis juba 1920-datel aastatel).
• Graf Zeppelin (W. Pfitzer, 1918) 

Oleme jälle tagasi Saksamaa sortide juures ja Prantsusmaa omad on jäänud tagaplaanile.

Suured külmakahjustused Eestis olid 1939/1940 aasta talvel. Saatuslikuks sai suvi 1939, kus suve kestel väldanud tugev põud ja sügiseks oli muld täiesti kuiv. Taimedel puudus igasugune võimalus ammutada sealt niiskust ja seetõttu nad talvel lihtsalt kuivasid ära. Teatavasti mõjutab tugev külm, eriti, kui seda on koos tugeva tuulega nii, et pikaajaline külm annab taimedele lõpliku hoobi. A. Mätlik Tartu Ülikooli taimeaiast kirjutab, et harilikud leeklilled läksid temal peaaegu kõik täiesti välja. 

Iluaed ilma õitsvate lilledeta on nagu tore lamp ilma tuleta (Dr. Jaan Port, 1940). Just nimelt õitsvad lilled oma värvirikkusega toovad aeda soojust, elavust ning rõõmu ja köidavad enda külge inimeste pilgud ja südamed. Et mitmevärviliste lilledega peenar harmooniline ja meeldiv saaks, soovitatatakse tutvuda W. Ostwaldi värvikooskõlade tabelitega. Mainitakse ka Leonardo da Vinci 6 põhitooni, milleks olid: valge-must, kollane-sinine, punane-roheline. Need teadmised pidid aitama kaasa koduaia kujundamisel ja lillesortide valikul.

Nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas (ka Eestis) 1940-ndatel aastatel väga populaarseks saanud madalakasvulise sordi Chatahooche originaaltaim leiti samanimelise jõe orust Florida kirdeosas ning see arvatakse olevat alamliigi subsp. laphamii looduslik hübriid meelis-leeklille (Phlox amoena) või karvase leeklillega (P. pilosa).

Mõned 1940. aastal aiaärides pakutavad P. subulata sordid olid:

• Rondorfer Schöne
• Brightness
• Maischnee
• G.F. Wilson (P. stellaria)