Mõisaaeg
Ehk küll juba setsmeaastase sõja ajal Ameerikast Euroopasse sisse rännanud, ei leidnud floks Euroopa aedades kuigi suurt lugupidamist, mida vist sellega seletada võib, et vanemad sordid oma ehituse poolest veel paljugi soovida jätsid. Tõesti, kui meie neid vanemaid sorte , mis kahjuks veel praegugi aedades ette tulevad, lähemalt tähele paneme, siis peame ütlema, et nende pikad, harvad, väikeste lehtedega kaetud varred, mille otsas väikesed ilmetuid õied hõredaisse õisikutesse koondunud, kuigi sügavat pilti meile ei suuda pakkuda. ( AED, 1924. A. Mätlik)
Püsilillede vormi- ja värvirikkusest kirjutas esmakordselt G. Jekyll 1883. aastal. Siit peale algas püsilillede võidukäik. Sellest ajast pärinevad suured lillepeenrad lihtsas vormis ja sealt ei puudunud ka floksid.
Laialdase leviku Euroopas saavutasid floksid alles 19. sajandil.
Raamatus “Elumaja ehe”, 1891.a. kirjutab A. Grenztein, et; “Phlox - ilus aialill, millega terveid peenraid, peenra ääri ja kivirahnusid võib istutada. Armastab kohevat, liivakamat, niisket maad ja rohkeneb juurika jaotamise ja võrstikkude läbi.”
Kuna iluaedade asutamine ja korrashoid oli seotuid aineliste kulutustega, teenindas aiakunst vaid rikkama klassi huve.
Kõrvuti rikkust ning jõukust väljendavate aadlike ja vabrikantide iluaedadega arenesid aja jooksul ka Eesti talunike ja käsitööliste elumajade ümber iluaiad.
Küllap sattusid nad talupoegade juurde mõisaaedadest, kuhu neid toodi Euroopast.
Anneli Banner, kuraator-teadur Eesti Vabaõhumuuseumist, edastas fotod ja info aed-flokside kohta eelmise sajandi algusest, mis saadud mõisatest.
1958. aastal tehtud foto Kruusiaugu talus Koikse külas, kus tegu vana rehemajaga, mida elumajana ammu pole kasutatud. Ja selle ees õitsevad ikka endiselt valged, lopsakad leeklilled, mida kunagi ilumeelt omav tragi perenaine sinna istutas.
Pildid on tehtud 2014. aastal Setumaal Vedernika külas. Perenaise sõnul sai ta selle valge aed-floksi taime oma naabrinaise käest, kes on sündinud 1930. aastal ja kelle ema olevat selle toonud Kirova mõisa aiast. Taim ise on pikkade kaarduvate vartega, õied on väiksemad ning õisikud hõredadamad kui tavalisel floksil.
Vanadel mõisaiaplaanidel kohtab küll püsilillepeenarde kohta märkeid, kuid aedfloksi sortide nimesid pole antud.
Elukutselised aednikud said varsti aru, et tulelill (Nii nimetatakse aedfloksi ainult üks kord meie aiaraamatutes!) ennast parandada ja täiendada laseb ja hakkasid selles sihis agaralt tööle. Kui juba rida sorte oli välja kujunenud, pöörasid ka asjaarmastajad oma tähelepanu ta peale ja praegu võivad mõned teda koguni kõige paremaks mitmeaastaseks aialilleks pidada. (A. Mätlik)
XIX sajandi II poolel, alates 1861.aastast, olid seitsme suurema aiaäri J. Daugullil Tartus; A. H. Dietrichil, H. Rougalil, F. Tambergil, O. Trefurtil, G. Beckeril ja C. Fr. Brandtil Tallinnas , taimede hinnakirjas juba üle paarisaja nimetuse püsililli. 1900. aastal oli Eestisse sisse toodud umbes 1130 püsililletaksonit; aedades oli laialt levinud 40 püsililleliiki. (Väike püsililleraamat, 1995. M. Seidelberg). Jääb veel välja selgitada, missuguseid floksi liike ja sorte need nimekirjad sisaldasid.
XX sajandi algul ristas G. Arends Saksamaal Rondsdorfi puukoolis kevadfloksi ja aedfloksi ning sai tulemuseks P. x arendsii, ehk maakeeli Arendsi floksi. Enamus sortidest on küll tänaseks kadunud või ei osutunud talvekindlaks.
Sajandi algul peeti Eestis püsililledest vähe lugu. Neid leidus aedades üsna harva ja vähesel arvul - peamiselt asjaarmastajate juures. Siis kasutati massiliselt üheaastasi taimi. Kui palju Eesti oludes Phlox drummondii oli levinud, ei ole veel teada.
Eestis põhjustas üheaastaste lillede väljavahetamist püsikute vastu esijoones aeg oma majandusliku surutise ja kitsaste oludega. Üheaastaste lillede kasvatamine nõuab alati hoolt ja asjatundlikku hoolitsevat kätt, iga-aastasi kulusid.
Püsilillede kasvatamine on seevastu palju lihtsam: siin jäävad ära iga-aastased maaharimistööd, kevadised külvid ja istutused. Püsililled ei vaja sellist järjekindlat ega vahetpidamatut hoolt ja nende kasvatamine tuleb odavam. Kuid selles peitus ainult üks osa põhjustest. Teiselt poolt oli võimalik selle lõpmatu, mitmekesise püsilille materjali kaudu, mis on ilmunud müügile viimaseil aastakümneil, saavutada hoopis uusi, kauneid ja senitundmatuid ilunähtusi nagu seda on varakevadest hilissügiseni vahetpidamata õitsvad lillepeenrad. Ja seda floksid võimaldavad.