Sirel (Syringa)
on umbes 20 liigiga heitlehiste põõsaste ja puude perekond, mis kuulub õlipuuliste (Oleaceae) sugukonda. Sirelite looduslik leviala asub Euroopast kuni Kagu-Aasiani. Enamik neist kasvavad kuni 2,5 m kõrguseks ja 1,5-2 meetri laiuseks. Lehed on tavaliselt laiad, vastakad, mõnikord ilusa sügisvärvusega. Sirelid eelistavad heaks kasvamiseks niisket, huumuserikast, vett hästi läbilaskvat pinnast päikeselisel või ka kergelt varjutatud kasvukohal. Nad edenevad paremini külmade talvedega piirkondades, sest vajavad heaks õitsemiseks mõningasi miinuskraade. Igasugust kärpimist ja lõikust tuleks teostada vahetult pärast õitsemist. Liike saab paljundada seemnetega või ka pistikutega. Sordid on tavaliselt poogitud, kuid mõningad neist võivad kasvama minna ka poolpuitunud pistikutest. Kasvukohal hästikohanenud sirelid annavad sageli ka juurevõsusid, mida on võimalik paljundamisel kasutada. Juurevõsu ei anna Ungari sireli alusele poogitud sirelid.
Ungari sirel (S. josikaea) pärineb Lõuna- ja Ida-Karpaatidest, on püstine kuni 3,5 meetri kõrguseks kasvav laiuvate väikeste näsakestega kaetud okstega põõsas. Looduses kasvab kivistel nõlvadel jõgede läheduses niisketel kuni soostunud muldadel koos lepa, toominga pajuga. Noored võrsed on veidi lillaka varjundiga tumerohelised, peenekarvased ja piklike lõvedega koorel (harilikul sirelil lõved puuduvad). Pungad on piklikmunajad. Suured vastakalt paiknevad lehed on teravatipulised, pealt siledad tumerohelised, alt hallikad ja kergelt viltjate roodudega. Lehtede sügisvärvus on kollane. Meeldivalt lõhnavad tugevavärvilised sügavvioletsed kellukjad õied paiknevad hajusalt koonilistes või laipüramiidjates hõredates õisikutes puhkedes suvel juunikuu teisel poolel. Ungari sirel õitseb harilikust sirelist umbes kaks nädalat hiljem. Vili on terava tipuga kupar, mis avaneb kaheks pooleks, mõlemas pooles kaks kitsa tiivaga pruuni seemet. Esmaesinemine Eestis registreeritud 1883.a. Hetkel Eestis üsna levinud, kasvatatakse peamiselt rühmiti, harvem hekina. Vähenõudlik ja vastupidav, mistõttu sobib haljastuses laialdaselt kasutamiseks. Talub hästi pügamist, linnasaastet ja kuivaperioode. Paljundamiseks sobivad viisid on poolpuitunud pistikute või seemnetega. Talvitub kenasti kuni -280 C juures. Üks vähestest ilupõõsastest, mille puitu kasutatakse tisleritöödel. Sarnased liigid on longusõieline sirel (S. reflexa) ja jaapani sirel (S. reticulata).
Madjari sirel (S. x josiflexa) on Ungari sireli (S. josikaea) ja Komarovi sireli (S. komarowii subsp. reflexa) hübriid, millele on omased rippuvad ning suhteliselt laia värviskaalaga õisikud. Tuntuim esindaja on sort ’Bellicent’ oma klaar-roosade õisikutega. Talub kuni -28˚C.
Lõhislehine sirel (S. laciniata) on S. protolaciniata × S. vulgaris vaheline hübriid, mis paistab silma oma kenade lahknevate 3 kuni 9 hõlmaste lehtede poolest. Õisikud on 4-10 cm pikkused ja puhkevad kevade lõpul. Põõsas ise kasvab kuni 1,8 m kõrguseks ning mõningatel juhtudel kuni 3 m laiuseks. Talub kuni -280 C.
Meyeri sirel (S. meyeri) on väikesekasvuline tihe põõsas, mis pärineb Hiinast. Võib kasvada kuni 1,8 meetrit kõrgeks ja sama laiaks. Oksad hallikaspruunid, võrsed peened, tumepruunid, noorelt karvased. Lehed on elliptilised, õied sügavpurpurse kuni lillaka tooniga, puhkevad kevadel tihketes püstistes 3-8 cm pikkustes õisikutes. Üheks tuntumaks esindajaks on kääbuskasvuline sort ’Palibin’, mille lilla-roosad õied paiknevad väikestes tihedates õisikutes. ’Superba’ on pika õitsemisajaga sort, mille tumeroosad õied puhkevad ebaühtlaselt alates kevade lõpust kuni suve teise pooleni välja. Talub kuni -340 C.
Laialehine sirel (S. oblata) on üks varajasemaid õitsejaid sirelite seas. Kasvab looduslikult Hiinas ja koreas, kus areaalis võib põõsana küündida kuni 3,5 m kõrguseks. Lehed on suured, veidi südajad, kuni 12 cm pikkused ja ilusa sügisvärvusega. Lillad õied puhkevad umbes 2 nädalat enne harilikku sirelit, nad paiknevad kuni 15 cm pikkustes tihketes õisikutes. Õite lõhn on omapärane, meeldiv, hariliku sireli lõhnast erinev. S. oblata var. alba on valgeõieline laialehise sireli vorm, millel on põhiliigist väiksemad lehed. Laialehine sirel sobib hästi pookealuste saamiseks, sest ei moodusta juurevõsusid. Talub kuni -280 C.
Pärsia sirel (S. x persica) on saadud hariliku sireli (S. vulgaris) ning laialehise sireli (S. ×laciniata) ristamisel. Kasvab kompaktse heitlehise põõsana kuni 1,8 m kõrgeks ning sama laiaks. Edeneb paremini soojal, külmade talvetuulte eest kaitstud kasvukohal. Eesti oludes võib vajada talvel katmist, kuigi peaks taluma kuni -28 kraadist pakast. Kevadel õitseb rikkalikult. Väikestest õiekestest koosnevad healõhnalised õisikud on osavalt sattunud tumeroheliste omapäraste kitsaste pikkade lehtede rüppe. Vorm alba on elegantne, magusalt lõhnavate valgete õitega pärsia sireli teisend.
Karvane sirel (S.villosa) on Põhja-Hiinast pärinev kompaktse põõsana kasvav taim. Roosad õied paiknevad tipmistes kobarates, lehed on laiovaalsed ja sügavrohelised. Võib kasvada kuni 3,5 m kõrguseks ning sama laiaks. Eesti oludes täiesti talvekindel ja ebasoodsatele kasvutingimustele hästi vastu pidav. Talub kenasti suitsu, linnasaasta, sooldunud muldi ja pügamist. Rikkaliku õitsemise tõttu sobib kasvatada õitsva hekina, sest seob tolmu harilikust sirelist ligi kaks korda paremini. Tüvivormina sobib alleede kujundamiseks. Juurevõsundeid ei anna. Talub kuni -340 C.
Longusõieline sirel (S. reflexa) kasvab looduslikult Kesk-Hiinas Hubei provintsis kuni 3,5 meetri kõrguse põõsana. Liigi uhkuseks on kuni 20 cm pikkused sügavroosade õitega rippuvad õisikud, mida hiliskevadel tekib ohtrasti. Lehed on elliptilised, suured, kuni 20 cm pikad. See imeilus liik on piisavalt eristuv teistest tavalistest aiasirelitest väärimaks senisest suuremat tähelepanu. Longusõieline sirel on üheks esivanemaks Kanadas aretatud hübriidide rühmale, mida tuntakse Prestoni sireli (S. x prestoniae) nime all. Talub kuni -400 C.
Jünnani sirel (S. yunnanensis) võib oma looduslikul kasvualal Hiinas Jünnani provintsis saavutada kõrguse 3 – 3,5 m. Aeglasekasvuline kõrge põõsas, senini vähetuntud liik, eelistab head pinnast. Elliptilised lehed on kuni 8 cm pikkused. Leheroots paljas, purpurjas, 1-2 cm pikk. Roosad meeldivalõhnalised õied puhkevad tipmistes kuni 15 cm pikkustes kobarates suve esimesel poolel. Talub kuni -210 C talvepakast, mistõttu Eesti oludes vajab sooja, külmade tuulte eest kaitstud paika ja soovitavalt talvekatet. Taimel võib esineda külmakärpeid. Tuntuim sort: ’Rosea’ – paistab silma oma kaunite roosade õite poolest.
Harilik sirel (S. vulgaris) on olnud pikka aega sordiaretajate suure tähelepanu all, mille tulemusena on iluaianduse tarbeks saadud väga palju imeilusaid sorte. Põhiliigi õievärv on lillakas-sinine, kuid kultivaride enamasti meeldivalt lõhnavad liht-, pooltäidis- või täidisõied võivad olla valgest kuni helekollaseni sisaldades kõikvõimalikes variantides roosakat, lillakat või purpurset varjundit. Õied puhkevad tavaliselt hiliskevadel eelmise kasvuaasta võrsete külgpungadest ja paiknevad hõredates kuni üsnagi tihketes õisikutes, mis võivad olla püstised kuni rippuvad. Lõike ja kärpimise tööd tuleks vajaduse-soovi korral teostada vahetult pärast õitsemist. Kasvab parasniiskel või kuivemal mullal, eelistab lubjakat pinnast. Sordid: ’Aucubaefolia’ – kuni 3,5 m kõrguseni küündiv püstise kasvuga, tiheda lehestikuga põõsas. Lehed laisüdajad, rohelise-kollasekirjud, veidi läikivad, püsivad sellisena kogu suve. Õiepungad suured, violetsed. Õied lillakassinised täidisõied laikoonusjates kompaktsetes pööristes. Sobib üksikuna pilgupüüdjaks või kontrastiks rohelisele foonile; ’Beauty of Moscow’ – kõrgus jääb 2-3 m vahele, keskmiselt tugev, laiuv, vastupidavate võrsetega põõsas. Õiepungad violetjasroosad, hiljem heleroosad kuni kreemikad täidisõied, väga lõhnavad. Õitseb rikkalikult ja kaua. Sobib haljasaladele üksikuna, grupina või vabakujuliseks hekiks; ’Californian Rose’ – tugevakasvuline püstiste okstega laiuv põõsas kuni 2-3m kõrge. Õied lihtsad, ilusad ja roosad. Õisikud koonilised. Talub hästi lõikamist, kuid teha seda pärast õitsemist, sest õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel. Õitsemise soodustamiseks tasub eemaldada äraõitsenud õisikud ja kärpida võsusid. Kasutada haljasaladel üksikuna, grupina või vabakujuliseks hekiks. Sobib hästi kokku enelate, forsüütiate, kõrgekasvuliste püsilillede, õunapuude ja teistega; ’Katherine Havemeyer’ – maksimaalselt 3,5 m kõrge tiheda lehestikuga põõsas või kujundatuna tüvepuu. Lehed laisüdajad, tumerohelised, veidi läikivad. Õiepungad suured, purpurvioletsed. Õied koobaltlillad, roosa härmatisega, alt purpurroosad, pooltäidisõied laikoonusjates kompaktsetes pööristes. Sobib haljasaladele üksikuna, grupina või vabakujuliseks hekiks; 'Mme Florent Stepman' – kasvab 2,5-3 m kõrguseks. Püstjas, luuakujuline, sirgete, tugevate võrsetega ja tiheda lehestikuga heitlehine põõsas. Lehed helerohelised. Õiepungad rohekasvalged, lihtõied valged, lõhnavad, koondunud korrapäratutesse, laipüramiidjatesse, suurtesse pöörisekimpudesse. Õitseb rikkalikult igal aastal eelmise aasta võrsete külgpungadest. Sobib haljasaladele üksikuna, grupina või vabakujuliseks hekiks. On õitsemise poolest üks varasemaid sirelisorte; ’President Lincoln’ – uhkeldab siniste lihtõitega, suurtes koonilistes õisikutes, tugevakasvuline heitlehine püstiste okstega klassikalise sireli põõsas. Vanematel okstel vähem lehti. Talub hästi lõikamist, kuid teha seda pärast õitsemist. Õitsemise soodustamiseks tasub eemaldada äraõitsenud õisikud ja kärpida võsusid. Hea pargitaim kasvatamiseks grupina või üksiktaimena, samuti vabakujulise hekina; ’Primrose’ – kahvatukollaste lihtõitega väga ihaldatud sort paljude aiapidajate poolt. Laiuv, heleroheliste lehtedega heitlehine kuni 2,5 m kõrgune põõsas. Kitsaspüramiidjad õisikupöörised säilivad kaua. Õiepungad rohekaskollased. Helekollased lihtõied, mis päikese käes võivad pleekida valgeks. Väga lõhnavad. Varane. Sobib haljasaladele üksikuna, grupina või vabakujuliseks hekiks; ’Professor Hoser’ – lillakate, suurtes õisikutes lõhnavate õitega tugevakasvuline püstiste okstega klassikalise sireli põõsas. Vanematel okstel vähem lehti. Hea pargitaim kasvatamiseks grupina või üksiktaimena, samuti vabakujulise hekina. Võib kasvada isegi üle 3 m kõrgeks; ’Sensation’ – iseärasuseks on imepärased tumepurpur punased õiekroonlehed hõbevalgete vöötidega. Lihtõied, veidi lõhnavad, koondunud püramiidjatesse tihedatesse pööristesse. Tumeroheliste lehtedega tugev heitlehine põõsas. On hiline sort, silmapaistev kahevärviliste õite poolest; 'James Macfarlane' – püstise kasvuga, tugevate okste ja roheliste lehtedega põõsas või kujundatuna tüvepuu, mis kasvab 1,5-2,5 m kõrguseks. Õiekobarad püstised roosad, kummalise lõhnaga. Hea pargi- ja aiataim kasvatamiseks grupina või üksiktaimena, samuti vabakujulise hekina; Valgeõielistest lihtõielistest sortidest väärivad kindlasti äramärkimist ’Maud Notcutt’ ja ’Vestale’. Täidisõielistest sortidest on tähelepanuväärsed ’Madame Lemoine’, mille kahvatukollastest pungadest puhkevad lumivalged õied tihedais õisikuis; ’Victor Lemoine’ – lavendlilillad meeldivalt lõhnavad täidisõied paiknevad elegantsetes õhukestes kuni 20 cm pikkustes tihedates pööristes. Õiepungad violetjasroosad. Avanedes õied kerajad, hiljem muutuvad lamedaks. Õitseb kaua eelmise aasta võrsete külgpungadest, mistõttu ei ole soovitav põõsaid kevadel kärpida; ’Monique Lemoine’ - valgete täidisõitega hiline õitseja; ’Andenken an Ludvig Späth’ – kenade tumedate redisepunaste lihtõitega; ’William Robinson’ – pakub rikkalikult kahvaturoosasid täidisõisi. Harilik sirel ja temast aretatud sordid taluvad -25 kuni -340C talvepakast.
Wolfi sirel (S. wolfii) leiti 1907-ndal aastal. Kasvab põõsana oma looduslikul levialal mägede segametsades Kirde Hiinas ja Koreas kuni 4,5 m kõrguseks ulatudes laiusse kuni 3,5 m. Lehed on säravrohelised, elliptilised, lühikese tüseda rootsuga. Suured püramiidjad püstjad pöörised on kuni 15 cm läbimõõdus ning võivad pikkuses küündida isegi kuni 30 cm-ni. Õied on lillaka tooniga, kergelt lõhnavad ja puhkevad suve algul umbes 2 nädalat harilikust sirelist hiljem. Kroonlehtede värv võib olla erinev, kahvatu lavendlist kuni tumeda purpurini. Talub kuni -340 C.
Sulgjalehine sirel (S. pinnatifolia) kasvab looduslikul levialal Lääne Hiinas 1,5-3 m kõrguse ja maksimaalselt 2 m laiuse põõsana. Helerohelised sulgjad lehed paiknevad kuni 11 cm pikkustes odajates lehikutes. Hiliskevadel puhkevad väikesed veidi torujad, valged roosade märgistega õied, mis paiknevad lühikestes, kergelt rippuvates pööristes. Talub kuni -210C talvepakast, mistõttu Eesti oludes vajab sooja, külmade tuulte eest kaitstud paika ja soovitavalt talvekatet. Taimel võib esineda külmakärpeid.
Pehmekarvane sirel (S. pubescens) pärineb looduslikult Hiinast, kus võib kasvada kuni 3,5m kõrguse ja sama laia põõsana. Liigile on omased mõneti sihvakad peened oksad, tihedates pööristes paiknevad lõhnavad õied ja kahvatulillad õiepungad, mis edenedes muutuvad roosakas lillaks. Eesti oludes vajab sooja, külmade talvetuulte eest kaitstud kasvukohta. Meil tuntakse vaid paari sorti: ’Superba’ – külluslikult õitsev tavalisest pikema õitseajaga sort; ’Miss Kim’ – tumeroosade pungadega ka Eestis teada tuntud pehmekarvase sireli alamliigi (S. pubescens subsp. patula) sort.
Sametjas sirel (S. patula) tuntud ka korea ja mandžuuria sireli nime all, kasvab kuni 3 m kõrguseks nägusaks laiuv-ümara võraga põõsaks. Lehed on velvetrohelised ja altpoolt kaetud kahvatute udemetega. Seest valkjad ja väljastpoolt kahvatulillad õied puhkevad hiliskevadel ja paiknevad tipmistes kobarates. Talub kuni -340C.
Himaalaja sirel (S. emodi) on püstise kasvukujuga ja tõusvate okstega põõsas, mis oma looduslikul kasvualal Lääne Himaalajas küündib isegi 4,5 m kõrguseni. Lehed on piklikud kuni ovaalsed, pearood on osaliselt värvunud purpurseks. Õiepungad on toonilt roosakas-kahvatulillad, kuid avanedes muutuvad valgeks. Sort ’Aurea’ on puhaskollase lehestikuga. Eesti oludes vajab sooja, talvetuulte eest kaitstud kasvukohta. Võib esineda külmakärpeid.
Peenviltjas sirel (S. tomentella) kasvab looduslikult Lääne-Hiinas Sishuani provintsis kuni 4 m kõrguseks põõsaks. Noorelt on püstja kasvuga, vanemas eas muutub laiuvaks. Tüvi koor on ilusa kahvatuhalli tooniga. Üheaastased võrsed on peened, violetjaspruunid, hõredalt karvased või paljad, heledate lõvedega. Lehed on piklikud kuni elliptilised ning altpoolt pehmekarvased. Õiepungad on roosad, õied puhkedes kahvaturoosad pleekides närtsimise ajaks valgeks. Laimunaja kujuga pöörised on kuni 16 cm pikad. Pöörisekimbud on väga hõredad ja seetõttu hästi graatsilised. Põõsas on väga dekoratiivne, kuid Eesti oludes võib kannatada külmakärbete all. Samas paraneb nendest üsnagi hõlpsasti. Niiskuse suhtes nõudlik, ei talu kestvat põuda.
Svegintsovi sirel (S. sweginzowii) avastati esmakordselt Hiinas Sichuani provintsis 1893-ndal aastal. Kasvab areaalis 3-4,5 m kõrguseks laipüramiidja võraga põõsaks. Lehed on pisikesed, õhukesed, piklikmunajad kuni süstjad, tipust teritunud. Roosad spetsiifiliselt lõhnavad õied paiknevad punakaspruuni koorega okste tipmistes kobarates. Moodustab rikkalikult kitsaid helepruune seemneid. Talub -40…-340C, väga hea talvekindlusega liik. Sobib kasvatamiseks üksikasetuses. Lähim koht, kus svegintsovi sirelit paljundatakse, asub Lätis Ievugrava puukoolis. Helistada võib Läti numbril 26645815 ja küsida Veltat.
Tigerstedti sirel (S. tigerstedtii) on leitud esmakordselt 1934-ndal aastal Hiinas, Sichuani provintsis. Liik kasvab areaalis kuni 2,4 m kõrguseks ja sama laiaks. Kahvatu purpursed kuni valged õied paiknevad suurtes kuni 25 cm pikkustes õisikutes. Õitseaeg on kesksuvel. Talub umbes -340C talvepakast.
Sirel on asendamatu suvekuulutaja
12. juuni 2012 Eesti Päevaleht
Urmas Laansoo, Tallinna Botaanikaaed
Kõige tavalisem sirelitest on harilik sirel, kes moodustab rikkalikult juurevõsu. Sireli omapära on ka see, et õisikupungad moodustuvad okste tippu. Kui kasvatame sirelit kaunite õite pärast, ei või kõiki oksi kärpida, sest oksi lühemaks lõigates eemaldame ka järgmise aasta õisikupungad. Sirel talub hästi pügamist, kuid õitseb rikkalikumalt vabakujulisena kasvades päiksepaistelises viljaka pinnasega kohas.
Sirel edeneb ka kehvemal pinnasel, kuid on tihedam, tumerohelisem ja õierohkem, kui taime vahel väetame. Uhkete õitega sordilised sirelid on kaunimad väikese rühmana murus, aga neist võib ka vabakujulise heki või piirde kujundada.
Kasvab kuni 6 m kõrguseks
Kõige tavalisem harilik sirel võib aastatega isegi 5–6 m kõrguseks kasvada. Enamasti pügatakse sirel hekitaimena palju madalamaks. Sobiv aeg sireliheki pügamiseks on kohe pärast õitsemist.
Sordilistel lihtõielistel sirelitel on parem vanad õisikud või seemet moodustavad vilikonnad pärast õitsemist okste küljest ära lõigata, et taim ei peaks energiat kulutama seemnete küpsemisele. Täidisõielised sirelid enamasti vilju ei moodusta ning taime seemnete valmistamisega ei kurna. Tavalisel hekisirelil pole vaja vilju ära lõigata.
Hilissügisel küpsevatest seemnetest toituvad meelsasti mitmesugused meil talvituvad linnud. Pole vaja ka karta, et sirel end massiliselt külvaks. Sireli kupras valmivatest seemnetest tärganud isekülvi taimi kohtab Eestis üsna harva. Enamasti paljuneb harilik sirel juurevõsudega. Sordilisi taimi poogitakse ja juurevõsudega paljundades neist sordiehtsaid taimi ei saa.
Harvem kasvatatakse meil omajuurelisi sordilisi sireleid, mida saab ka juurevõsudega paljundada. Hariliku sireli pistikud juurduvad halvasti. Mõne väga põneva hariliku sireli haruldast sorti võib proovida paljundada poolpuitunud pistikutega. Selleks sobivad õitsemise ajal äralõigatud 10–15 cm pikkused poolpuitunud pistoksad. Need juurduvad paremini kasutades juurekasvuhormoone.
Kergem on pistikutega paljundada ungari sirelit, madjari sirelit, Henry sirelit ja Prestoni sirelit. Pistikuid teha on sobilik õitsemise ajal või kohe pärast õitsemist, mil võrsed ei ole veel täielikult puitunud.
Kõige erilisemad sirelisordid on kollaste õitega „Primrose”, servast valgete õitega „Sensation”, kollasekirjute lehtedega harilik sirel „Aucubifolia” või eriliste suurte õitega „Capitaine Baltet”. Kõige sagedamini kasvatatakse meil sirelisortidest valgete täidisõitega sorti „Madame Lemoine” ja tumelillade lihtõitega sorti „Andenken an Ludwig Späth”.
Harilikust sirelist paar nädalat hiljem õitsevad valgete õitega Henry sirel „Holger”, helelillade õitega Prestoni sirel „Donald Wyman” ja roosakaspunaste õitega „Miss Canada”, ungari sirel jpt.
LÜHIDALT
Looduslikult kasvavad sirelid ainult Euraasias
Rikkalikult õitsev sirel on suvealguse kuulutaja, mille tunneme juba kaugelt ära tema meeldiva lõhna järgi.
Sireli (Syringa) perekonda kuulub 20 liiki heitlehelisi põõsaid ja väikeseid puid. Looduslikult kasvavad sirelid Kagu-Euroopast kuni Ida-Aasiani. Väljaspool Euraasiat sireleid looduslikult ei esine. Euroopa on kahe liigi kodumaa. Kõige rohkem kasvab erinevaid sireleid Hiinas. Sirel kuulub õlipuuliste (Oleaceae) sugukonda. Sireli lähimad sugulased on liguster, forsüütia, jasmiin, õlipuu ja saar.
Enamasti on sirelitel lihtlehed, kuid perekonnas on ka sulgjate liitlehtedega liike, näiteks erilehine sirel (S. x diversifolia) ja sulgjalehine sirel (S. pinnatifolia). Sirelite hulgas on rikkalikult juurevõsu moodustavaid liike ja ilma juurevõsudeta sireleid. Nende hulka kuulub ungari sirel, Henry sirel, madjari sirel, hüatsintsirel, Komarovi sirel, Meyeri sirel, Prestoni sirel jpt.
Kagu-Euroopast pärit harilikust sirelist (S. vulgaris) on aretatud 1500 liht- ja täidisõielist sorti. Esimesed täidisõielised sirelisordid aretati Prantsusmaal 1843.
Vaid meetrikõrguseks kasvab Põhja-Hiinast pärit Meyeri sireli (S. meyeri) sort „Palibin”. Hiinas on kõige tavalisem sireliliik aedades ja parkides laialehine sirel (S. oblata). Väikeste lehtedega rikkalikult õitsev talvekindel sirel on hübriidne ruaani sirel (S. x chinensis). 5–6 m kõrguseks kasvab Põhja-Jaapanist pärit valgete õitega juulis õitsev jaapani sirel (S. reticulata). Jaapani sirelit kutsutakse vahel ka jaapani ligustriiniks või jaapani ligustriks.